All languages
Джерело
Guest book
|
Всі мови All languages |
Українська бібліотека Джерело |
Гостьова книга Guest book |
«Каменярі» Івана Франка
|
|
Kord imelikku und — üht lagendikku nägin, mis silmapiirini, sünk, paljas, laius ees; mu kõrval kerkis järsk graniidist kaljumägi, mu ümber seisis suur, musttuhatpäine vägi ja kandis ahelaid ses summas igamees. Neist kõigi laubale on elumured vaotund, kuid silmis kõikidel näis leegitsevat arm. Ja kõigi randmeile on rasked ketid taotud ja kõigi turjale on hirmus koorem laotud — nad looka vajutas see taak, see kandam karm. Ja oli kõikidel ränk rauast vasar pihus; mäel äkki mürises üks hääl kui pikselöök: «Nüüd kaljut rünnake! Las tulla välk või vihur või janu, nälg — need kõik peab taluma te ihu, sest lõhkuda see rünk on antud teile tööks!» Ja kalju kallale läks tuhat võitlusvenda ja tuhat vasarat siis kõmas nagu kõu. Ja pragunevast mäest siis tuhat kildu lendas — me viha kandsime ja meeleheidet endas, me töösse panime kõik oma viimse jõu. Kord kärestikuna, kord lahingute valju ja hullu mürana me löögikaja näis, kildhaaval taganes, tee vabaks andis kalju, ja kuigi langes reast me hulgast mehi palju, ei kohkunud me sest, töö edasi meil käis. Ja teadis igaüks: meid ennast aeg ei hinda, ei oota kuulsus meid, jääb tasuta me piin, sest meie tehtud teed ju ennemalt ei minda, kui meie töö ja vaev on tasandand ta pinda, kui pehkivad me luud kord unustuses siin. Au inimeste seas ei ihka meie tahe, sest pole sangarid või vägilased me. Ei, orjad oleme, ja see on ainus vahe, et vabal tahtel on meil kanda meie ahel, et tee, mis valmib meil, on vabaduse tee. Ja nii meid täitis usk, et suudab võitu tuua me kätejõud, mis on veel karmim kui graniit, et tehtav tee, mis saab me verd ja higi juua, saab nende võimsaks teeks, kel õnn on ükskord luua uut elu, ja et see saab alguse just siit. Nii kauge on maailm. Kõik meie hulgast teavad: seal taga kusagil, kust meie lahku löönd, me kallid omaksed meid kadunuteks peavad, ja nagu vaenlased meid kiruvad ja neavad, niisama sõbradki ei mõista meie tööd. Kõik teada oli meil ja hingel oli valus ja süda lõhkevat näis meeleheite väest, ent kõik me pisarad, kõik haavad kätes, jalus ja needusedki kõik me vaim ja keha talus — meist ükski vasarat ei pannud siiski käest. Nii püha eesmärk on meil tiivustamas sammu — peos vasarad, ei eal kao meie silmist see. Las needa meid maailm! Me ununenud ammu, kuid raja murdmiseks meil kivvi jatkub rammu: me luudel kulgeb kord suur tõe ja õnne tee. |
Переклад естонською мовою А. Ю. Каалепа. Вперше надруковано в журналі «Лоомінг», 1954, № 8, с. 2047—2048.
Подається за збіркою: Kaalep А. Peegelmaastikud («Дзеркальні пейзажі»), Таллін, 1976, с. 300—302.
Каалеп Айн Юханович (народився 1926 р.) — естонський радянський поет, перекладач, драматург. З українських письменників переклав низку творів Т. Г. Шевченка, І. Я. Франка, Лесі Українки, М. Т. Рильського, М. Л. Нагнибіди та ін.
Якщо ви помітили помилки, або маєте зауваження пишіть на адресу
ukrlib@narod.ru,
або залиште повідомлення у
гостьовій книзі
(c) Видавництво «Наукова думка», упорядкування, примітки
